Arhitektuurivõistluselt osavõtmiseks peate olema registreeritud meie veebilehel! Võistlus toimub 22 juunist kuni 10 novembrini 2005!

ERMi tähendusest Eesti kultuuriruumis

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) tähendus Eesti kultuuriruumis on midagi enamat kui üks tavaline muuseum. ERMi eripärase positsiooni mõistmine eeldab pilgu heitmist meie rahvusliku identiteediloome algaegadesse ja põgusa ülevaate andmist Eesti „mälumaastiku” (Rudy Koshar) ajaloolisest kujunemisest ja iseloomust.

Sarnaselt paljudele teistele Euroopa rahvustele ulatub ka Eesti rahvuse sünnilugu tagasi 19. sajandisse – “traditsioonide leiutamise” (Eric Hobsbawm) ja “rahvusidentiteetide kujundamise” (Anne-Marie Thiess) kuldajastusse. 19. sajandi teisel poolel sai folkloorist esivanemate autentne hääl ja rahvustunde peamine alus, kuninglikest kollektsioonidest avalikud muuseumid ja individuaalsest mälust kollektiivne mälu.

Kuigi Eesti rahvuse eneseloome protsessis ei saa alahinnata 18. sajandi baltisaksa valgustajate rolli, siis laias laastus pandi Eesti rahvuse enesetunnetusele ja minevikukäsitusele alus 1860.–1890. aastatel eestlastest pastorite, kirjanike ja publitsistide ühiste jõupingutuste tulemusel. Toona sündisid tekstid, mis muutusid Eesti rahvuse tüvitekstideks (eesotsas Fr. R. Kreutzwaldi poolt koostatud rahvuseepos „Kalevipoeg”) ja mille ümber asuti rahvuskeha vormima.

Rahvuslik identiteet on lahutamatult seotud rahvusliku kultuuri- ja ajaloomäluga; iga rahvus tugineb ühisel ajalooteadvusel, sidusal narratiivil rahvusest kui ajaloolava püsivast peategelasest. Igal rahvusel on oma ajaloomüüdid ja -kangelased, oma kuulsusrikkad minevikuhetked, mille regulaarne meenutamine ja visuaalne jäädvustamine ühendab rahvust ning legitimeerib selle tänaseid tegemisi. Ükski ühiskond ei saa elada ilma ühise minevikuta. Ühise mineviku loomine on pidev protsess, keeruline “mälutöö”, mille käigus selgitatakse välja, mida on vaja tulevikku silmas pidades minevikust säilitada ja mida unustada.

Rahvuslikku ajaloomälu iseloomustavad kordumine ja kontinuiteet. Kõik ajalooteadvuses juurdunud sündmused ja kangelased kujutavad endast justkui ühe tähendusahela eri osiseid. Eesti rahvuse ajaloolist järjepidevust rõhutavad kõik autorid 19. sajandi teisest poolest peale. 1920.–1930. aastatel kinnistub rahvusliku ajaloomälu selgroog lõplikult. Selle sisuks on võitlus sakslaste vastu ja iseseisvuse eest. Kõik suuremad või kuulsamad mässud, lahingud või sõjad seotakse üheks kimbuks ja vormitakse üheks Suureks Lahinguks. Kinnistub arusaam, et võitlused Ümera (1210) või Paala (1217) all jätkusid Jüriöö (1343) tulede kumas, elavnesid taas Pühajärvel (1841) ja Mahtras (1858) ning leidsid oma võiduka lahenduse Võnnu lahingus (23. juuni 1919). Ametliku kuju saab see konstruktsioon Võnnu lahingu kuulutamisega riiklikuks võidupühaks 1934. aastal.

Kui ühise ajaloomälu loomine liitis rahvast, siis tärganud rahvustunde ainelise aluse kujundasid 19. sajandi lõpus alguse saanud kaks üldrahvalikku aktsiooni: rahvaluule kogumine ja ajaloomälestiste arvele võtmine. 1888. aastal avaldas kirikuõpetaja Jakob Hurt (1839–1907) ajalehes Olevik (ja paralleelselt ajalehes Postimees) kirjutise “Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, kus ta kutsus kogu eesti rahvast koguma ja kirja panema rahva vaimuvara (ehk „vanavara”, nagu Hurt kirjutab), s.t. vanu laule, muistendeid, vanasõnu jms. Hurda üleskutse käivitas tervet maad haaranud kogumisaktsiooni, mis sai aluseks maailma ühele kõige esinduslikumale rahvaluulekogule. Kogu aktsiooni tulemusena sai Hurt oma kaastöölistelt (u. 1400 isikut kogu maalt) ja kogumistööle suunatud üliõpilastelt kokku 114 695 lehekülge rahvaluulet kõigist žanridest, peale selle veel murdeainest. Paralleelselt Hurdaga alustas kooliõpetaja Jaan Jung (1835–1900) laiaulatuslikku kampaaniat Eesti muististe arvele võtmiseks, mis kasvas samuti üldrahvalikuks liikumiseks. Jungil õnnestus luua ulatuslik kirjasaatjate võrk, kes vahendasid talle teateid ligemale poolest tuhandest ajaloomälestisest üle Eesti. Muististe arvele ja kaitse alla võtmine jätkus uue hooga veel pärast iseseisvuse kehtestamist ja tipnes 1925. aastal muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisega. Kõnekal moel tipnes samal ajal ka rahvaluule kogumine – Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisega 1927. aastal.

Need kaks kogumisaktsiooni on sügavamal tasandil mõlemad ühe ülesande teenistuses: nii nagu eestlaste hinge otsiti rahvaluules, pidi nende mineviku suurus peegelduma arheoloogilistes muististes.

Rahvuslik ajaloomälu ei ripu õhus, vaid seda säilitatakse konkreetsetes “mälupaikades” (Pierre Nora). Siia alla kuuluvad mitmesugused institutsioonid (muuseumid, arhiivid, raamatukogud), toimingud (riiklikud pühad, mälestuspäevad, tseremooniad), füüsilised kohad (monumendid, kalmistud, memoriaalid), sümbolid (ordenid, riigisümboolika, hümn). “Mälupaigad” on ajalooteadvuse tugipunktid, mis ühtaegu nii talletavad kui ka kujundavad meie minevikupilti. Tervikuna moodustavad „mälupaigad” omalaadi rahvusliku „mälumaastiku”, millel tugineb iga rahvuse kollektiivne mälu.

Erinevate „mälupaikade” seas etendavad muuseumid traditsiooniliselt võtmelist rolli. Muuseumid koondavad olulisema ühe rahvuse esemelisest minevikust, lähtudes oma valikutes reeglina valitsevast ajaloomälust. Rahvusliku eneseloome perioodil sündinud muuseumid on selle eneseloome lahutamatud osalised. Muuseum mitte ainult ei säilita rahvuse minevikku, vaid ühtaegu konstitueerib seda.

Eesti kultuuriruumis kujunes rahvust konstitueerivaks muuseumiks 1909. aastal asutatud ERM. Muuseumi loomise mõte kerkis üles juba mõnda aega varem, 19. sajandi teisel poolel, mil seda propageerisid teiste hulgas rahvusliku liikumise suurkujud nagu Jaan Adamson, Carl Robert Jakobson ja Johann Köler. ERMi asutamise otseseks ajendiks sai siiski alles Jakob Hurda rahvaluulekogude pärandamine rahvale pärast tema surma 1906 ning kõnekalt pühendatigi vastne muuseum Hurda mälestusele. ERMi esimesteks tegevussuundadeks said rahvaluule ja vanavara kogumine – teisisõnu Hurda ja Jungi töö jätkamine; sellele lisandus Eesti kunsti kogumine ning raamatukogu komplekteerimine. Kogumistöö oli muuseumi algaastatel väga viljakas ja laiaulatsulik, nii koguti ERMi nelja esimese tegevusaasta jooksul kokku ligemale 15 000 eset.

Sisuliselt koondati ERMi kogu eesti rahvuslik ajaloomälu, nii palju kui seda tolleks ajaks oli kokku kogutud, s.t. nii vaimuvara (rahvaluule) kui ka vanavara (esemeline kultuur). ERMist sai eestlaste „mälumaastiku” kõige võimsam monument, omalaadne „rahvuse varaait”. 1922. aastal anti muuseumi kasutusse Raadi mõisa härrastemaja, mis sealtpeale on olnud lahutamatult seotud ERMi identiteediga.

ERM on vaatamata nimevahetustele, kolimistele ja reorganiseerimistele säilitanud tänaseni oma sümbolstaatuse Eesti kultuuriruumis. On kõnekas, et 1980. aastate teisel poolel, koos esimeste poliitiliste vabadustuultega, muutus ERM uuesti üheks rahvust koondavaks ja konstitueerivaks paigaks, muuseumi esialgne nimi, mis Nõukogude perioodil oli asendatud ENSV Riikliku Etnograafiamuuseumiga, ennistati juba 1988. aastal; uue muuseumihoone ehitamiseks algsele asukohale Raadil viidi läbi korjandus, mis haaras kaasa suure osa rahvast.

ERMi tulevikku kavandades ei saa mööda vaadata tema minevikust. ERM ei ole mitte ainult koht, kus eksponeeritakse eesti kultuuri, vaid on ise üks olulisemaid eesti kultuuri eksponaate. On selge, et tänaseks on rahvusluse kõrgajad jäänud seljataha ning pelgalt ühe rahvuse (ja tema soome-ugri „sõsarrahvaste”) eksponeerimisele pühendatud muuseum ei sobitu enam Euroopa muuseumimaastikule. ERMi tulevik saab olla ennekõike avatud vaimuga ja laia haardega etnoloogiamuuseum, mis kogub, hoiab, uurib ja eksponeerib erinevaid kultuuripärandeid mitte niivõrd rahvuslikel kuivõrd teaduslikel alustel. Samas peaks ERMis säilima teadlikkus oma ajaloolisest rollist eesti rahvuse loomisel ning sedasama loomislugu oma varade abil uurima ja eksponeerima.

Ajaloolane Marek Tamm, Tallinnas, 20. mai 2005
Eesti Arhitektide Liit

Lai 31 10133 Tallinn / telefon 6411 737 / faks 6411 737 / info@arhliit.ee

Eesti Rahva Muuseum

Veski 32 / 51014 Tartu / tel. 742 2040 / agnes@erm.ee